Tahad rohkem teada?

TUTVU STUUDIOGA

BarHiid Stuudios on midagi uut igal kuul

TELLI TEAVITUSED

 

Arvustus raamatule:

"Cthulhu kutse"

Howard Phillips Lovecraft

Kirjastus Viiking; Raul Sulbi, Jüri Kallas jpt

 

Veebruar, 2019

Mul on keeruline otsustada kumb lummab mind rohkem – kas Howard Phillips Lovecrafti elu või tema looming. 


Lovecraft oli eelmise sajandi alguse õuduskirjanik. Ta elas ajastul, kus majapidamistesse hakkasid ilmuma autod, telefonid, elekter jm. Teadus oli jõudnud inimeste kodudesse ja maailmapilti. See oli põnev aeg, kus ühtpidi oli tänapäevane arusaamine maailmast juba välja kujunemas, teisalt aga leidus inimkonna vahetus ümbruses veel paljut, mille kohta meil teadmisi polnud.


Minu meelest on see oluline kontekst, mis lisab Lovecrafti lugudele mõju. Näiteks tema õudusjutt „Hullumeelsuse mägedes“, mis jutustab Antarktika ekspeditsioonist, kus geoloogide rühm avastab inimsilmale õõvastavad tsivilisatsiooni jäänused, annab mulle vägevama elamuse läbi teadmise, et ajal kui Lovecraft loo kirjutas, oli Antarktika kaardistamine alles pooleli ning me päriselt ei teadnudki veel, milliste uute avastustega järgmine ekspeditsioon tagasi tuleb. 


Lovecraft veetis oma elu erakliku nohikuna. Tehniliselt võttes oli Lovecraft aadlik, aga praktikas perekonnal talle märkimisväärset varandust pärandada polnud. Tulemusena kujunes ta meheks, kes pidas end liiga kõrgeks, et raha eest tööl käia, isegi kui see tähendas, et ta pidi elama korteris, toitudes oakonservidest ja küpsistest. Enamuse ajast veetis ta lihtsalt jalutades, lugedes ja kirjutades.


Lovecraft oli küll vaimselt võimekas, aga põdura tervisega. Teda painasid hirmuunenäod ja tema haridustee jäi pooleli seetõttu, et ta sai üleõppimise järel närvivapustuse, mille tagajärjel ta mitmeks aastaks ema juurde oma tuppa elama jäi. Habras vaimne tervis oli Lovecrafti peres läbiv – mõlemad tema vanemad surid psühhootilistena vaimuhaigla seinte vahel. Lovecrafti vilets elu ei edenenudki suurt kusagile. Tema kirjutised ei leidnud kuigi suurt tunnustust ning ta suri 40ndates eluaastates soolevähki (see küpsiste ja ubade dieet polnud vist parim mõte). Paradoksaalselt võimaldas viletsusest ja ebaedust saadud inspiratsioon arvatavasti tema surmajärgse edu.


Lovecraft oli kahvatu tüüp, kes ei sallinud eriti lihtrahvast ning eelistas veeta aega kirjasõna seltsis või öösiti üksinda jalutades. See ei tähenda, et tal üldse sõpru polnud, lihtsalt et peamiselt suhtles ta nendega facebookis, või see... kirju vahetades. Ühel keskmisel päeval kirjutas Lovecraft erinevatele tutvustele umbes seitse mitme lehekülje pikkust kirja. Tema kirjade maht on palju suurem kui tema kirjutatud teosed ning suur osa sellest, mida tema mõtetest teame, pärineb tema hulgalistest kirjavahetustest. Lovecraft ise tunnistas, et tal on lihtsam kirjutada 20-leheküljelist traktaati Saturni rõngastest kui öelda kellelegi kingituse eest „aitäh“. 


Seesama meeletu kirjavahetus oli suuresti põhjuseks, miks ta lõpuks siiski tuntuse saavutas. Surma järel oli tal piisav hulk piisavalt leinavaid ja samas piisavalt ettevõtlikke kirjasõpru, kes otsustasid tema teosed korralikult avaldada ja turustada. Võib-olla polegi tundide kaupa facebookis jauramine kõige hullem ajaraisk.


Kuigi Lovecrafti originaalteosed ei ole peavoolu meelelahutuses tuntud, on seda tema spetsiifiline stiil, millele vastavaid teoseid nimetatakse sõltumata autorist „lovecraftilikuks“ (ingl lovecraftian). Näiteks nimetatakse lovecraftilikuks mitmeid Stephen Kingi jutte. Selle omadussõna miinuseks on aga see, et Lovecrafti stiilil on suur hulk erinevaid tunnuseid. Millised nendest tunnustest peavad olemas olema, et nimetada teost lovecraftilikuks? Selles kohta näib igal ühel olevat erinev arvamus. Tulemusena leiab peaaegu kõikide õudukate (ja mõnikord ka mitteõudukate) kohta seltskondi, kes väidavad, et asi on lovecraftilik.


See on osaliselt ka põhjus, miks Lovecraft õudusulme austajate seas tuntud nimi on – tema stiilis on nii palju elemente, et peaaegu ükskõik millise õudusmaitsega inimene suudab Lovecrafti stiilist leida midagi, mis just temale meele järgi on. Seega kui üks Lovecrafti austaja kohtab teist, ei pruugi see tähendada, et nende maitse õuduses kattub, sest sageli meeldib ühele neist Lovecrafti stiili juures üks ja teisele hoopis teine asi.


Näiteks on põhjendatult võimalik väita, et lovecraftilik lugu on selline, kus figureerivad kombitsalised ja ligased mere-elukate sarnased olendid (eriti kui need on hiiglaslikku kasvu). Või selline, kus laipade ja verisuse asemel loovad vastikust kõiksugu libedad ja kleepuvad lögad. Või selline, kus tehakse ajalooline avastus, mis muudab kogu arusaama inimkonna minevikust. Või lihtsalt selline, kus kosmosest langeb maa peale mis iganes õudus. Minu jaoks ei ole ükski neist aga lovecraftiliku õuduse tuum.


Lovecraftilik õudus, või vähemalt see, mis tema stiili minu jaoks eriliseks teeb, on midagi muud ja kattub teatud osas minu varem kirjutatud õudusesteetika põhimõtetega.

 
Lovecraftilik õudus kõige lihtsamalt kokku võetuna on minu jaoks lugu, kus peategelane saab maailma kohta teada mingi õuduse, mida tal ei ole enam võimalik mitte teada ja mis seeläbi röövib tema mõistuse.

 
Lovecraftilik õudus lähtub teaduspõhisest maailmapildist ja on eelkõige mõeldud materialistliku maailmapildiga inimesele. Tavapärasem õuduslugu, kus õudus seisneb näiteks selles, kuidas koletis peategelast taga ajab, kaotab õudust juba seetõttu, et päriselt me ju teame, et koletisi pole olemas. Selline lugu on vastuolus meie igapäevakogemusega. See mõjub muinasjutuna.

 

Lovecraftilikud lood püsivad suurema osa ajast elulähedaselt realistlikus maailmas, kus ei leidu üleloomulikku. Sellest lähtepunktist saab ehitada üles usutava õudusloo. Koletis võib lõpuks seal loos olla, aga õudus ei seisne selles, kuidas peategelane koletisega võitleb, vaid avastuses, et koletised ongi maailmas päriselt olemas.


Siiski ei ole lovecraftiliku loo õudus mingi konkreetne koll, mille vastu oleks võimalik võidelda. Asi on teadasaamises, et inimkonna kõrval askeldavad hoomamatult suuremad jõud. Mitte lihtsalt, et keegi teine on inimkonnast tugevam, vaid, et kogu meie planeet koos tsivilisatsiooniga on nagu üksik sipelgapesa linnapargis. Sipelgapesa, mida valitsevad sipelgad usuvad, et nad valitsevad ja mõistavad maailma, adumata, et kogu nende eksistents võib lõppeda lihtsalt seetõttu, et mõni põngerjas jalgrattaga sealt kogemata läbi sõidab. Et eksisteerivad jõud, mis on inimestest nii võrreldamatult võimsamad ja keerukamad, nagu on inimesed võimsamad ja keerukamad sipelgatest. 


Kas sipelgad sellest sipelgapesast oma sipelgamõistusega võiksid loota läbirääkimistele Tallinna linnavalitsusega? Kas saab võtta tõsiselt katset sipelgatele selgitada, kes me oleme ja mida tahame? Kui naeruväärne oleks mõte, et see sipelgapesa enda kaitseks inimkonna vastu sõtta astub?


Kuigi lovecraftilik lugu pole tüüpiliselt nii mastaapne, et käsitleks kogu inimkonna tegevust, jääb püsima seesama põhimõte, et õudus, millega silmitsi seistakse, ei ole lihtsalt inimesest tugevam, vaid miski, mille mõistmiseks on inimese mõistus liiga algeline ja piiratud ning millele vastu hakkamiseks pole kõige nõrgematki lootust. Siinjuures ei ole oluline, et peategelase ja selle hoomamatu õuduse vahel tekiks konflikt. Piisab, kui peategelane selle õuduse avastab ning peab veetma oma ülejäänud elu seda teades.


Nagu võib järeldada vaimustusest, millega siin lovecraftilikust õudusest kirjutan, olin põnevil kui eesti keeles ilmus seni suurim Lovecrafti lugude kogumik „Cthulhu kutse“.

 

Olin varem lugenud mõnda Lovecrafti lugu originaalis, ehk inglise keeles, aga ta kirjutab nimme vanaaegselt keerukas vormis. Lovecraft lihtsalt armastas sellist kirjastiili. Minu inglise keel on hea, aga tema lugudest läbi närimine oli paras väljakutse. Minu suur lugupidamine tõlkijatele, kes suutsid selle kõik samaväärses stiilis eesti keelde ümber teha. Ja stiilipuhas tõlge see tõepoolest on, sest isegi emakeeles võib Lovecrafti sihilikult ülepingutatud kirjaviis lugemisraskusi tekitada.

 

Mõned kiirel lehitsemisel väljakorjatud näited:

***

„Ta väljendas degradeerunud inimlikkuse ning täielikult ebainimliku vaheliste morbiidsuse astmete abil nende sardoonilist seotust ja evolutsiooni.“

***
 

„Siis, kui ma teda naljatlevalt raputasin ja ta ringi pöörasin, tundsin ma vähjaliku hirmu kägistavaid väänlaid, mille juured ulatusid piiritutesse minevikesse ja väljaspool aega vaaniva pimeduse põhjatutesse sügavikesse.“

 

***


„Ta nägi kantse ja müüre merealustes öistes sügavikes ja ruumikeeriseid, kus musta udu tombud hõljusid külma purpurse vine peente virvenduste taustal. Eelkõige nägi ta aga pimeduse lõputut hoovust, milles tahkeid ja pooltahkeid vorme sai tajuda vaid nende puhanguliste pööriste järgi ning tuhmid jõuväljad näisid kehtestavat korda kaoses ja pakkuvat lahendust kõigile meile tuntud maailma paradoksidele ja saladustele.“

***


Mõnele lugejale mõjub Lovecrafti kirjaviis liiga tüütuna, et teda üldse lugeda. Mina naudin seda, vähemalt eestikeelsena ja seda kahel põhjusel. Esiteks tunnen teda lugedes, kuidas lugu-lugu haaval minu eestikeelne sõnavara täieneb. Teiseks on mul alati mõnus tunnistada midagi, mida tehakse naudinguga. Lovecrafti kirjutised ei jäta kahtlust, et kirjanik lihtsalt kaifis igat katset toppida järjekordsesse lausesse võimalikult eksootilisi ülekirjeldavaid sõnaronge.


Kahjuks ei saa ma hoolimata tõlkijate vägevast tööst öelda, et „Cthulhu kutse“ oleks mõjunud meistriteosena. Mõneti kainestavalt avastasin, et kuigi pean ennast Lovecrafti austajaks, olen ka mina valinud tema stiilist selektiivselt mingeid komponente, mida kõrgelt hindan, samas kui teised Lovecrafti jutustusstiili juurde kuuluvad osad mind neutraalseks jätavad või lausa häirivad.


Näiteks ei oska Lovecraft eriti puänte varjata. „Ootamatud“ pöörded on sageli kaugele ette näha. Samuti peab ta vajalikuks asjad pulkadeni lahti seletada. Ka siis, kui tõde on ridade vahelt niigi välja loetav või kui teadmatus mõjuks hirmutavamalt. Üsna tüüpiline on Lovecrafti lugudes kohata kirjeldust stiilis: „Hullunult sonis mees midagi segast ja arusaamatut sellest, kuidas ... [jätkub leheküljepikkune ülidetailne selgitus, milles pole midagi segast ega arusaamatut.]“ Sageli on tegelased tema lugudes ebausutavalt naiivsed, eriti arvestades, et peaaegu alati on nad samal ajal intelligentsed akadeemikud.


Hoolimata puudustest „Cthulhu kutses“, nautisin kokkuvõttes selle lugemist. Isiklikust vaatepunktist on Lovecrafti lugude juures minu jaoks midagi koduselt tuttavlikku, mida on raske sõnadesse panna. Objektiivsemast vaatepunktist ühtivad mitmed tema jutustused varem viidatud õudusesteetika põhimõtetega.


Kui tunned huvi Lovecrafti lugemise vastu, aga ei tea, kust alustada ja „Cthulhu kutse“ 485 lehekülge tunduvad liiga suure esimese ampsuna, siis soovitan raamatust võtta esimesena käsile lühijutt „Erich Zanni muusika“ või „Tempel“. Mõlemad on umbes 10 lehekülge lugemist ning koondavad seda, mida ma Lovecrafti juures kõige enam hindan. Nii üks kui teine püsib realistliku maailma piiril, ei anna toimunule labast must-valget selgitust ning ehitab õuduse üles mitte õudusega võitlemisele, vaid sellega kokku puutumisele.


Mulle natukene vähem imponeerinud, aga siiski mõnusalt kõhedad ja võib-olla rohkem klassikalise Lovecrafti moodi on lood „Olevus ukselävel“, „Pimeduses kummitaja“ ja „Rotid müüri taga“. Kõigist kolmest leiab Lovecrafti parima põhistiili koos sõgenemise ja ebaloomuliku õuduse avastamisega. Samas ei ole neis nii palju ettearvatavust ja must-valgeks seletamist, nagu leiab tema nõrgemates palades.


Kokkuvõttes on „Cthulhu kutse“ ja Lovecrafti õudusjutud laiemalt võimalus minna tagasi ja võtta ette toorel kujul inspiratsiooniallikas, millest on välja kasvanud mitmed moodsa õuduse suunad. Ei saa öelda, et need jutustused oleksid iseenesest kohutavalt hirmu tekitavad, aga kui sul on laiem huvi õudusteoste kui nähtuse vastu, siis „Cthulhu kutse“ silitab seda uudishimu mõnuga. 

Hinnang: väga hea

Lõplik.png