Tahad rohkem teada?

TUTVU STUUDIOGA

BarHiid Stuudios on midagi uut igal kuul

TELLI TEAVITUSED

 

Edetabel:

Kolm kõige kvaliteetsemat krimisarja

 

Jaanuar, 2018

Krimkasi tehakse palju. Enamus neist on lihtsad ja ettearvatavad eetritäited, nagu „CSI kriminalistid“ või „Kutsuge Cobra 11“. Neid võib nautida ajaviitena, aga vaevalt söandaks keegi lugeda neid viimaste kümnendite vägevaimate kunstiteoste hulka, nagu kireldas Barack Obama käesoleva nimekirja esikohale maandunud teleteost.

 

Erinevalt fantastilisematest žanritest leiavad krimkad enamasti aset meie enda elukeskkonnas. Lugu pätti taga ajavast detektiivist ei kõdita minu närvi, aga mõned, natuke teise nurga alt üles võetud krimilood on suutnud minusse jälje vajutada. Siin on nende seast kolm parimat.

Kandideerisid ainult sarjad, mis on hetkeseisuga kuni kõige viimase osani terviklikult valmis vändatud.

 

 

3. KOHT – „HALVALE TEELE“ 

"Breaking Bad", Vince Gilligan (2008-2013)

 

„Halvale teele“ on selles nimekirjas kõige ebareaalsem teos. Samas on „Halvale teele“ ka selle nimekirja kõige meelelahutuslikum teos. Mõistetavatel põhjustel kipub nii olema, et vägevat šõud ja realismi on raske ühte kompotti segada. 

 

„Halvale teele“ jutustab loo rahaliste raskuste ja keskea kriisi käes vaevlevast mökust keemiaõpetajast, kes surmahaigusega silmitsi seistes otsustab elu viimase asjana ühe korra ette võtta midagi pöörast ning päästa oma perekond võlgade küüsist kriminaalsel teel. Rakendades oma ulatuslikke keemiateadmisi hakkab peategelane kokku keetma kohalikest kriminaalidest puhtamal tasemel narkootikume. Puudulik elukogemus kriminaalses maailmas hakkab aga kiiresti tunda andma. 

 

See kõlab peaaegu et komöödia retseptina, aga „Halvale teele“ ei ole pullitegemine. Naerukohti leidub, aga sarja juhivad eelkõige tõsised, lausa ängistavad noodid. Teadusliku täpsuse skaalal jääb sari keskpärasusse. Ühtpidi on mitmed keemilised lahendused kino saamiseks dramatiseeritud, kuid teistpidi ei ole see läbiv - narkokeemiasse puutuv saab sarjas palju ekraaniaega ja on suures osas tõepäraselt kujutatud.

 

„Halvale teele“ murdis vaevatult siia nimekirja, sest kuigi ekraanile tuuakse nii mõnigi karikatuurina mõjuv tegelane ja teadlikult ülepingutatud efekt, on selle tuumikuks traagiline lugu. „Halvale teele“ õpetab, kuidas isegi kõige üllamatest motivatsioonidest lähtudes võib kriminaalsele maailmale sõrme andmine tuua kaasa eskaleeruva hävingu endale ja oma lähedastele. Lisakiitus harvakasutatava jutustustüübi eest, kus protagonist moondub pajatuse käigus antagonistiks.

Pildi allikas: Pixabay

Stiilinäide sarjast "Halvale teele"

2. KOHT – „RÄPANE MACKEY“

"The Shield", Shawn Ryan & The Barn Productions (2002-2008)

 

Mitte segi ajada sarjaga "Agents of S.H.I.E.L.D.", mis kipub "Shieldi" guugeldades esimesena ette hüppama ja mille näol on tegemist hoopis mingi Marveli koomiksikangelaste sarjaga.

 

„Räpane Mackey“ jutustab korruptsioonist politseis, aga seda mitte hukkamõistval, vaid neutraalsel viisil. Sari esitab seisukoha, et võitluses kuritegevuse vastu eeldab tulemuste saavutamine paratamatult, et politseinikud ei käitu päris nii, nagu seadus ette näeb. Asutusesiseselt on paljud rikkumistest teadlikud, aga suhtuvad mõistvalt. Seni kuni reegliterikkujad vahele ei jää, neid julgustatakse, aga kui miski peaks avalikkuse ette jõudma, mõistab juhtkond nad hukka. Kas on vale, et need, kes seaduse jõustamiseks selliselt riskivad, võimalusel kuritegelikust rahast kompensatsiooni võtavad?

 

Nimitegelane on eriüksuse juht, kelle ülesandeks on taltsutada linnas kerkinud narko- ja vägivallakuritegude lainet. Ta on ennast täis jõmm, kellel on vajadus domineerida ja keda on kerge kujutleda sama võitluse teisel poolel. Mackey sisim sarnasus pättidele, kelle maailmas ta toimetama peab, on põhjus, miks ta seal hakkama saab. Tema üksus ei piirdu seaduse jõustamise nimel lihtsalt kurjategijate vastu võitlemisega, vaid ka allilmas enda kehtestamise ja vajadusel kokkulepete sõlmimisega.

 

„Räpane Mackey“ toob välja kirjutamata reeglite põhimõttelise nõrkuse. Mackeyl endal on välja kujunenud tunnetuslik piir selle vahel, mis on tema arvates õigustatud ja mis ei ole. Mackey meeskonnaliikmed, kellest igaüks on enda meelest lojaalne, peavad mustvalgele kirja pandud reeglite puudumise tõttu langetama samuti kriitilisi otsuseid enda tunnetuse järgi. Kuna igaühe tunnetus on erinev, hakkab asi mõranema.

 

Sarnaselt „Halvale teele“ sarjaga, langeb ka siin esialgselt sümpaatne peategelane aina sügavamale halbade otsuste sohu. Erinevalt eelnimetatust dramatiseerib „Räpane Mackey“ tõsielulist perioodi Los Angelese politseiajaloos, kus jõukude vastu loodud eriüksusest sai tasapisi linna kõige jõhkram jõuk, mille laialisaatmisel tänavakuriteostatistika aga plahvatas. „Halvale teele“ on kaasahaarav teos, aga „Räpane Mackey“ jäi minuga ka peale sarja lõppemist ning muutis pöördumatult seda, mida mõtlen, kui loen uudistes mõnest kurjategijatelt altkäemaksu võtmisega vahele jäänud politseinikust.

 

Maksimumpunktidest jääb siiski puudu, sest kohati oli lugu venitatud pikemaks kui vaja ning sageli keriti pinget kehva tehnika abil, kus publik teab sündmustest rohkem kui tegelased ning peab kaasamõtlemise asemel frustreerunult ootama, millal tegelased järele jõuvad.

Stiilinäide sarjast "Räpane Mackey"

1. KOHT  - „VÕRGUSTIK“

"The Wire", David Simon (2002-2008)

 

Mind on alati häirinud, kuidas iga krimisari esitab erineva versiooni sellest, millise ameti peal töötajad on tegelikud kuritegude lahendajad. Kriminalistikasarjas tehakse põhitöö ära laboritehnikute poolt, politseisarjas usinate detektiivide poolt, kohtudraamades juristide poolt jne. „Võrgustik“ näitab lõpuks ometi, kuidas asjad tegelikult käivad ning toob lavale korraga kogu õigusmõistmissüsteemi alates tänaval patrullivatest politseinikutest, kuni kohtusaalis võitlevate juristide ja valimislubadustesse aheldatud poliitikuteni välja.

 

„Võrgustikus“ ei ole üheisikulist peategelast. Selle asemel tegutseb sarjas käputäis läbivaid tegelasi ja teine käputäis igas hooajas vahetuvaid, kuid peategelastega võrdselt olulisi kõrvaltegelasi. Iga hooaeg püstitab uue probleemi ja on teiste hooaegadega seotud vaid kaudselt. Ühtlasi läheneb iga hooaeg probleemidele natuke erineva nurga alt – näiteks ühes ajakirjanike ning teises politseinike seisukohalt. „Võrgustiku“ läbivaks peategelaseks võib pidada Baltimore’i linna, kus kõikide hooaegade sündmused aset leiavad.

 

Kui see võib kõlada pisut igavana, siis tegelikult... noh natuke igavavõitu tundus see alguses minulegi. Vaatasin ära esimesed paar osa ja ei tundnud erilist tõmmet jätkata. Kulus umbes aastake, enne kui teisele katsele läksin ja piisavalt kaugele murdsin, et rütmile pihta saada. Kui „Halvale teele“ toob kinoelamuse nimel ohvreid realismi arvelt, siis „Võrgustik“ toob realismi nimel ohvreid kinoelamuse arvelt. Kui peale mõnda osa aeglase, kuid sügava tempoga ära harjusin ning sündmustiku punkte omavahel ühendama hakkasin, jäin sõltuvusse.

 

„Võrgustiku“ põhiloojal David Simsonil on aastakümnete pikkune reaalne koostöökogemus Baltimore’i politseiga. Kuigi sarjas aset leidvad konkreetsed sündmused pole tõsielulised, on suur hulk tegelasi inspireeritud ühel või teisel ajal Baltimore’i kriminaalmaailmas tegutsenud isikutest. Üleüldine linnapilt ja see, kuidas seadusevõimud toimivad, on esitatud haruldase täpsusega, millesarnast teleekraanil muidu ei kohta. Isegi see, millist žargooni politseinikud või jõugud omavahel kõneldes kasutavad, on tõsielust kopeeritud, mistõttu võib isegi üle keskmise hea ingliskeele oskuse juures vaja minna subtiitreid.

 

Kui teosed tavaliselt idealiseerivad mingeid isikuid või ameteid, siis „Võrgustik“ kujutab kõike küünilises võtmes. Sarjas pole ainsatki üdini head ja eksimatut tegelast. Institutsioonid on eranditult väljas enda etteantud rolli võimalikult täpse täitmise peal ega hooli kaugematest ideaalidest. Kui „Räpane Mackey“ näitas kirjutamata reeglite puudujääke, siis „Võrgustik“ näitab kirjutatud reeglite puudujääke. „Võrgustik“ toob välja, kuidas reegleid rangelt jälgides kaob kergesti suurem eesmärk, mille nimel needsamad reeglid üldse loodi.

 

„Võrgustik“ näitab õigussüsteemi ja inimesi ilma ilustamata. Võiks vaielda, kas sari läheb sellega isegi liiga kaugele ja ignoreerib eduleviiva aatelisuse olemasolu. Nii või teisiti on tegemist kordumatu nähtusega telemaastikul, mis hoiab vankumatult kvaliteeti esimese hooaja esimesest osast kuni viimase hooaja viimase osani. Ma ei suuda leida midagi, mida sarjale objektiivset ette heita.

 

„Võrgustiku“ nautimine eeldab väikest sisseelamisperioodi, aga rebib siis kaasa põnevale reisile, millelt tagasitulles ei näe sa enam maailma samamoodi.

 

Lõplik.png

Treiler sarjast "Võrgustik"