Arvustus raamatule:

"Püha ja õudne lõhn"

Robert Kurvitz

Kirjastus ZA/UM

 

Märts, 2020

"Püha ja õudne lõhn" on lugu põhjalikult läbi mõeldud ulmelises pooltänapäevases maailmas, kus peategelased ajavad juba teist aastakümmet müstiliselt kadunud lapsepõlvesõbrannade jälgi, jõudes selle läbi avastusteni kogu nende maailma koos hoidva reaalsuse kohta.

Võib-olla on asi minus, aga raamatu pealkiri tekitas minus eelarvamuse, et tegemist on mingisuguse ilkuva koomikaga. See eelarvamus osutus valeks. Teos on suuresti tõsine ja sügavmõtteline.

Kui sa ei ole kursis, kes on raamatu välja andnud ZA/UM, siis selle rühmituse vahest kõige tuntumaks esindajaks on Kaur Kender. See on sama seltskond, kes pani püsti ja haldas 2010ndate keskel veebilehte nihilist.fm, mis sai tähelepanu arvamuslugudega ausameelsetelt pühapäeva-narkomaanidelt ning seksuaalseiklejatelt ning kus Kender avaldas pedofiiliateemalise õudusjutu, mille detailsete kirjelduste tõttu sai ta kaela kohtusüüdistuse lapspornograafia valmistamises. ZA/UM pole kunagi arvanud suurt positiivset Eesti riigist ega politseist. See-eest on nad väljendanud lugupidamist kommunismismi ja Nõukogude Liidu vastu.

Ühtlasi on ZA/UM saanud maha tänaseni edukaima Eestist pärit videomänguga "Disco Elysium", mille kunstiline ja intelligentne väärtus tõi neile auhindu maailma suurimatel videomängugaaladel ning pälvis esikaanekoha ajakirjas Time, kuhu tavaliselt pürgivad riigipead ja Hollywoodi näitlejad, jättes sellega tolmu närima samas numbris aastakümne parimate mängude hulgas võistelnud konkurendid nagu Minecraft, Fortnite või GTA 5. 

ZA/UMi ja nihilst.fm-i vulgaarne stiil on "Püha ja õudse lõhna" mõnedes lõikudes äratuntav, aga see ei domineeri raamatut, vaid lisab täpselt õige koguse romantiseerimata realismi. Kui raamatutes kujutatakse dialooge pahatihti teatraalses sõnastuses, mida päriselt vestlevad inimesed ei kasuta, siis siin väljendavad tegelased end viisil: "Õu, kutt, kuule!" 

Tegelikult on kirjaviis "Pühas ja õudses lõhnas" lausa poeetiliselt kaunis. Kurvitza sõnavara on erakordselt lopsakas ja tema oskus mängida metafooridega on tasemel, milleni jõudmiseks pole paljudel kirjutajatel lootust. 

Kui mõni teine autor kirjutaks lihtsalt, kuidas äärelinna rannas aega veetvatel noortel lendab päev mööda unelemise ja lobisemise saatel, siis Kurvitz visandab sama kujutluse nii:

***

"Varjud kasvavad, tunnid, valge liiv muutub kollaseks, siis oranžiks ja varjutriibuliseks. Tüdrukud võtavad rannalinad õlgadele, väike Maj haigutab ja jääb teki all magama. Tuul vaibub, läheb vaikseks. Hobutrammid voorivad taamal peatuses. Nende rööbaste kajavad kriisked, kauge muusika kellegi hoovist. Rand tühjeneb ja taevast saab sinivioletne gradiaal. Tereesz räägib seal tüdrukutele oma isa diplomaadisuvilast, suveplaanidest, järgmisest päevast. Riietumiskabiinid sirguvad vaimudeks ja hiilivad rannal nagu kellaosutid."

***

Armastan, kuidas ulmeline element raamatus on  põhjalikult läbi mõeldud ja mõjutab kogu maailma, selle poliitikat ja igapäevaelu, kuid lugu ise ei keerle niivõrd ümber ulme, kuivõrd peategelaste, kes on läbi ja lõhki usutavad inimesed. Ühtpidi lummab "Püha ja õudne lõhn" müstilise maailmaga, kus ookeanite asemel haigutavad kontinentide vahel rebendid reaalsuses, teistpidi jääb see kõik aga taustale ning lavavalgus langeb hoopis peategelaste päriselulisele ängile ja armastusele. Selline kombinatsioon usutava hingeeluga inimestest ulmelises maailmas on haruldus.

Hemingway on kirjutanud jäämäe teooriast, mida võib ulme kontekstis lihtsustada umbes nii, et kui kirjutame päriselulisi raamatuid, pole meil sündmustele konteksti andmiseks tihti täpsustusi vaja. Kui päriselulise raamatu peategelane mainib, et tema vanaisa suri ilmasõjas, siis pole vaja autoril ega tegelastel lisada selgitusi selle kohta, millal ja kelle vahel ilmasõda aset leidis, sest sellel on tänapäeva maailmakorralduse ja -vaate kujunemisel nii tähtis roll, et kõik teavad seda niigi. 

Kui ulmejutus mainitakse, et vanaisa suri X-sõjas, siis kipub sellele järgnema tegelase või autori poolne selgitus selle kohta, millal ja kelle vahel X-sõda aset leidis. Siin lähevad ulmelugu ja päriseluline lugu erinevatele radadele ning ulmelugu kaotab usutavust. Kui kirjanik loob aga piisavalt põhjaliku ja mõtestatud maailma, saab X-sõjast lõpuks miski, mis imbub kõikjale jutustuses, mõjutades kogu maailma olukorda ja kõikide tegelaste maailmapilti. Nüüd leiab vihjeid toimunule kõikjalt jutust, ilma et seda oleks vaja detailselt lahti selgitada. Selline ulme on reaalse elu kujutamisele sarnasem ja seeläbi usutavam ning sügavam.

"Püha ja õudne" lõhn on suurepärane näide sellisest lähenemisest. Lugu eeldab, et lugeja on intelligentne ja mõtleb kaasa. Ajaloolised sündmused, maailma geograafia ja kultuursed kontseptsioonid pole autori või mõne tegelase monoloogina ette vuristatud, vaid peidetud möödaminnes mainitud killukestesse, hajutatuna üle kogu raamatu. Aru saamiseks tuleb iseseisvalt järeldusi teha.

Raamatu kirjeldustest jooksevad läbi erinevatesse valdkondadesse kuuluvad selgitused, alates ühiskonnateaduslikest nähtustest kuni farmakoloogilisteni. Kusagilt sellest ei paista läbi eksimusi või nõmedaid lihtsustusi. Kurvitz on selle saavutanud tänu niinimetatud massitoimetamisele, ehk otsusele lasta käsikiri läbi lugeda ja korrektuure teha paljudel erineva taustaga inimestel.

Ilmselt sellesama protsessi miinusküljena on raamatus kohati ebaühtlane stiil nii keelekasutuse kui põhimõttelise keerukuse osas. Näiteks peatükk "puudujate nimekiri" mõjus natuke nagu järeleaitamistund nendele, kes polnud ise suutnud sündmusi kokku panna. Minu jaoks oli see vastuolus ülejäänud raamatu stiiliga, kus lünkade täitmine on jäetud lugeja õlgadele.

Kui kusagil raamatus järeleaitamistundi vaja oleks läinud, siis oleks see olnud pärast lõppu. Kuigi mõtlesin aktiivselt kaasa ja tegin isegi märkmeid, jäi mulle raamatu lõpuks pihku vaid mitu ebakindlat teooriat keskse müsteeriumi võimalike lahenduse kohta. 

"Püha ja õudse" lõhna arvustusi sirvides on läbivaks teemaks tõdemus, et see on hea raamat saasta lõpuga. Mõned usuvad, et Kurvitzal ei olnudki lõpplahendust välja mõeldud, teised vannuvad, et pärast mitmendat lugemist on võimalik jõuda selge arusaamiseni.

 

Mina ei ole enda jaoks ammendavat, kõike paika loksutavat selgitust seni veel kelleltki kuulnud. Kui peaksin kunagi avastama, et "Püha ja õudse lõhna" ridade vahele on tõepoolest raiutud selgelt defineeritud tõde Lundi tüdrukute saatusest, olen valmis tunnistama, et tegemist on meie aja meistriteosega ja ehk isegi kõigi aegade parima kodumaise romaaniga.

Hinnang: väga hea

Lõplik.png

Tahad rohkem teada?

TUTVU STUUDIOGA

BarHiid Stuudios on midagi uut igal kuul

TELLI TEAVITUSED