Tahad rohkem teada?

TUTVU STUUDIOGA

BarHiid Stuudios on midagi uut igal kuul

TELLI TEAVITUSED

Arvustus filmile:

"Võitlus Sevastoopoli eest"

"Незламна", hulk stsenariste ja Sergei Mokritski (2015)

Aprill, 2016

"Võitlus Sevastoopoli eest" on film naisest nimega Ljudmõla Pavlitšenko. Temake on Ukraina päritolu snaiper, kes võitles Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel. Tegu on läbi aegade parima naissnaipriga, kelle arvele jäi 309 vastase elu.

 

Filmi treilerit nähes olin üllatunud, et sellest mitte midagi varem kuulnud polnud. Ma poleks arvanud, et Teist maailmasõda käsitlev A-klassi film, mis on lausa Coca-Cola Plazas jooksnud ja kvalifitseerub Eesti mõistes juba üksnes sellega peavoolu filmiks, võiks minust mööda hiilida nii, et ma sellest teadagi ei saa.

 

Peale selle, et film absoluutselt minu isiklikul radaril ei registreerunud, ei osutunud "Võitlus Sevastoopoli eest" minu jaoks siiski märkimisväärseks. Filmil oli kiiduväärt aspekte, aga selle puudused olid peaaegu sama suured. 

 

Alustame puudustest.

 

Emotsioone etendasid näitlejad tegelikult hästi. Film sisaldas aga palju ebausutavaid dialooge. Inimesed lihtsalt ei räägi ega käitu selliselt. Leebemad juhud olid stiilis kus jalaga munadesse saanud mees oigas olukorra vaatajale selgitamiseks teatraalselt "oi mu kube!", häirivamad juhud stiilis, kus mees teeb naisele teisel päeval peale tutvust abieluettepaneku ja mitte keegi ei kergita selle peale isegi kulmu.

 

Montaaž oli kehv. "Võitlus Sevastoopoli eest" sisaldas lõike, mis ei lihtsalt tervikusse ei lõimunud. Oli mitmeid stseene ja isegi tegelasi, mille vajalikkusest päris hästi aru ei saa. Kohati näis, nagu oleks filmitegijatele antud ette nimekiri asjadest, mida film kindlasti sisaldama peab, nagu näiteks muusikaline montaaž ja seksistseen ja siis need lihtsalt topiti kusagile suvalt, et asi kaelast ära saada.

 

Film tekitas küsitavusi ka jõhkruse koha pealt. Ma ei karda ekraanil verd ja soolikaid näha. Kui filmi peategelased rahuloleva naeratusega vaenlast liigest liigese haaval sandistasid või jõulupühadel rõõmsalt laulvaid vastassõdureid armutult veristasid, segas mind mitte asja visuaalne pool, vaid see, et film mitte lihtsalt ei kujutanud nende julmuste abil peategelaste moraalsust, vaid kasutas narratiivi ja taustaelemente, et sellist käitumist õigustada ja tagant julgustada. See väärastunud moraalilugemine oli häiriv ja lõhkus kangelaslikkuse, mida film kõigest väest põhitegelastele omistada püüdis.

 

Aga aitab negatiivsest. Vaatame, millised on selle filmi tugevused.

 

Ma nautisin filmi pragmaatilist, isegi küünilist käsitlust armastusest. Romantilised suhted ei lähtu siin põhimõttest, et igale ühele on kusagil keegi spetsiaalne teine pool. "Võitluses Sevastoopoli eest" kehtib päriseluline reegel, et kui mistahes mees ja naine piisavalt palju aega üksteisega veedavad, hakkab neil suure tõenäosusega midagi susisema.

 

Rõõmustav oli tunnistada, et Hollywood ei hoia monopoli visuaalselt lummavate ja eepiliste sõjastseenide esitamises.

 

Kuigi filmi rahastas Venemaa Kultuuriministeerium ja Venemaa Sõjaühing ning kahtlemata on selle näol tegemist patriootlikult venemeelse filmiga, sisaldab "Võitlus Sevastoopoli eest" samas kriitilist tooni tolleaegse Nõukogude võimu vastu.

 

Kuna olin hiljuti vaadanud sõjafilmi, mille peategelasteks olid saksa sõdurid, oli huvitav võrrelda sama konflikti vastandlikke käsitlusi.

 

Ühtlasi on 2015 aastal filmitud linateos Ukraina ja Venemaa ühisprojekt, mis näitab, et piiril möllav konflikt kahe riigi vahel ei laiene kaugeltki kõikidesse ühiskonna kihtidesse. 

 

Sõda on vaimule traumeeriv. Erinevalt enamikest sõjafilmidest, kus vapper peategelane pahasid taevariiki kõmmutab, on "Võitlus Sevastoopoli eest" põhilugu siiski sõja laastavast mõjust meelele.

 

Päriselus ei ole sõdur murdumatu tapamasin vaid emotsioonidega inimene ja "Võitlus Sevastoopoli eest" toob selle suurepäraselt esile. Filmi alguses kodumaa kaitseks sõtta suunduvast Ljudmõlast ei jää lõpuks järgi paljut. Mulle ei meenu teist peavoolu sõjafilmi, mille lõppu võib tõlgendada peategelase alla vandumisega.

 

"Võitlus Sevastoopoli eest" korjab punkte ka detailides tõetruuks jäämise eest. Mõned arvustustajad heidavad seda filmile ette, leides, et detailide moonutamisega oleks saanud lugu terviklikumaks filmiks teha. Mina ei nõustu. Pean filmi tugevuseks, et kui näen näiteks, kuidas peategelane suurtükitule järel mulla alt elusalt välja kaevatakse, siis härra Wikipedia kinnitab ikka ja jälle, et seesama sündmus leidis aset ka päriselus.

 

Hinnang: hea

Lõplik.png