Arvustus raamatule:

"Vinguv jalaluu"

Indrek Hargla jt

Kirjastus Raudhammas

 

Aprill, 2020

Raamat koosneb kümnest eraldiseisvast ulmejutust, mille on kirjutanud erinevad Eesti autorid ja mida ühendab otsene või kaudne seos Fr. R. Kreutzwaldi isiku või jutustustega.

Raamatu esimeses pooles domineerivad jutustused, kus näiteks paranoiline peategelane jookseb akutrelliga ringi, et inimeste kannikatesse auke puurida või mille stiili iseloomustavad kirjeldused nagu: „Ma muigasin ja virutasin põrsale jalaga, nii et see kiunatades pimedusse lendas,“ või „Seda pehmet koogamist tegi naisterahvas, kui tal väga hea oli, ja nii hea oli tal enamasti vaid siis, kui meesterahvas teda selleks ette nähtud asjaga sügavalt jalge vahelt sügas“.

Kui see kõlab nagu lahe värk, siis on raamat sinu jaoks. Mina ütleks selle kohta nii, et kui raamatud oleksid vestlused, siis kogumiku esimene pool mõjus kui külapoe taga õllepudelit ringi lastes jorutamine. Raske kujutleda, et maailmatasemel fantastikud nagu Asimov või Tolkien selliseid mõttelendusid, kui neid üldse esines, oleksid paberi vääriliseks pidanud. Huumorit on võimalik teha ka elegantselt.

Raamatu teisel poolel, alates kogumiku koostanud I. Hargla esimesest pajatusest, selliseid killu rebimise katseid enam ei kohta ja kogu asi võtab natuke julgema sammu. Siin kohtab juba lovecraftilikke tükke nagu „Rõugutaja tütar“ või „Meristepidu“. Eraldi tähelepanu väärib kogumiku ristinud „Vinguv jalaluu“, mille peategelase õõvajutu kohta tavatult ratsionaalsete mõttekäikudega oli värskendav kaasa uidata. Isegi kui ka raamatu teine pool midagi vapustavalt originaalset ega hingepõrutavat ei sisaldanud, jäi siinpool vähemalt mulje, et autorid on enda kunsti tõsiselt võtnud.

Hinnang: halb

Lõplik.png

Tahad rohkem teada?

TUTVU STUUDIOGA

BarHiid Stuudios on midagi uut igal kuul

TELLI TEAVITUSED