Tahad rohkem teada?

TUTVU STUUDIOGA

BarHiid Stuudios on midagi uut igal kuul

TELLI TEAVITUSED

 

Arvustus filmile ja videomängule:

"Tulnukas" ja "Alien: isolation"

"Alien", Dan O'Bannon, Ridley Scott (1979) ja Creative Assembly (2014)

Destember, 2015

"Tulnukas" esilinastus aastal 1979. See oli esimene film peale "Tähtede sõda", mis oli ulmefilm tänapäevases mõttes. Tulnukas võitis kiiresti mitmeid auhindu ja on üks vähestest õudusfilmidest ajaloos, mida pärjati Oscariga.

 

Ameerika Filmi Insituut loeb selle kõige paremate ulmefilmide hulka ja filmikriitikute ajakiri Empire maailma parimate filmide hulka. Aastal 2002 määrati Tulnukas Ameerika Ühendriikides säilitamiseks kui ajalooliselt, kultuuriliselt või esteetiliselt oluline saavutus. Miks see vana film siis nii hea on?

 

Nagu "Tulnuka" loojad ise tunnistavad, on filmi juures vähe tõeliselt uut ja originaalset. Pean nõustuma. Elukas, kellega rinda pistetakse pole midagi sügavmõttelisemat kui lihtsalt üks limane kiirelt kasvav koll. On üsna ettearvatav, kes surma saab ja kes ellu jääb. Mõnes mõttes on selles aga oma võlu, sest "Tulnukat" võib õigustatult pidada sellise ulmežanri täiekülgseks esindajaks.

 

Samas oli "Tulnukas" mitmel rindel siiski esimene. Jõhkra sisuga peavoolu kinolevisse jõudnud Hollywoodi filmides polnud varem olnud peategelaseks naist. Või õigemini oli, aga hädalise või kaunitari rollis. Ripleyt peetakse esimeseks suure kino kangelannaks, kelle robustsusele naiselikkus jalgu ei jää.

 

"Tulnukas" on usutav oma meeskonna osas ka selle tõttu, et peategelased pole stereotüüpsed noored kangelased. "Tulnukas" põrutab vaatajate ette käputäie kaubalaeval töötavaid jorsse.  Meeskond koosneb peamiselt väsinud keskealistest lihttöölistest. Film ei rõhuta seda eraldi, vaid kasutab osavalt taustaelemendina miljöö loomiseks.

 

Jättes kõrvale magedad järjeosad, on "Tulnukal" ka see tugevus, et lugu on suurem kui teos ise. Suurejooneline leid massiivse vana laevavraki ja selles istuva fossiliseerunud olendi näol ei saa filmis lahtiseletust. Peategalased räägivad oma tööandjast lihtsalt kui Firmast, ilma sellele nime andmata, aga ometi on see nimi olemas ja tähelepanelik vaataja võib selle üles korjata tähisena seadmete peal (Weyland-Yutani). Asju ei seletata üksipulgi lahti. Autorid on mõelnud filmi peale rohkem, kui üksnes see, mis fookusesse jääb. See on kvaliteedimärk, mida kohtab harva.

 

Nii mitmest aspektist ebatavalisele filmile, mis oli pealegi veel kosmoseulmekas, ei juletud esialgu rahastust anda. Niipea kui kinolina rabas oma eduga aga esimene "Tähtede sõda", sai rohelise tule ka "Tulnukas". Kui filmi meeskond detailsema kuvandi nüüdseks juba huvitatud rahastajatele ette lõi, siis avaldas see stuudiole nii suurt muljet, et esialgu filmile eraldatud 4,2 miljonit dollarit kasvas 8,4 miljoni peale.

 

Sel hetkel ei olnud filmitegijatel veel ettekujutust, milline peaks Tulnukas ise üldse välja nägema. Siis said nad tuttavaks sürrealistlikku kunsti harrastava H. R. Gigeri tööga ja mõistsid sedamaid, et nende mure on murtud. Taas kord proovis stuudio filmitegijaid tagasi hoida, muretsedes, et selline tulnukas võib olla vaatajate jaoks liiga õõvastav, aga meeskond jäi endale kindlaks ja stuudio andis järgi. Giger palgati hoolitsema kogu tulnukaga seonduva visuaalse kontseptsiooni eest.

 

Filmi vaadates tuleb meeles pidada, et see on tehtud ajal kui polnud digitaalseid efekte. Kõik, mis selles filmis näha, on loodud põlveotsas välja mõeldud nikerdistega, mida võiksid sama hästi teha Sina, kui hakkaksid oma kodus filmi tegema. Tulnukamunas tantsiv valgus tuleneb sellest, et tegelikult on seal sees ühe tüübi käsi, kes sõrmi liigutab; et asjad paistaksid suuremana, võttis režissöör ühel päeval kaasa omaenda lapsed, kes väikeste skafandritega näitlejate asemel ringi ukerdasid; ebamaiste valgusefektide loomiseks laenati kõrvalruumis harjutanud bändi lavalasereid jne. Isegi tulnuka kriiskav hääl pole loodud tehislikult, vaid tuleb otse ühe muidu linnuhääli matkiva häälnäitelaja kõrist.

 

Usutavuse nimel tehti tünga ka näitlejatele. Stseeni eel, kus väike tulnukas meeskonnakaaslase rinnust välja paiskub, ei hoiatatud tunnistajaks olevaid näitlejaid toimuva eest. Kui see kõik järsku aset leidis, siis polnud see mitte näideldud paanika, vaid ehe ehmatus, mis ühe näitlejatest lausa jalust niitis. Autentsuse tõttu peetakse seda stseeni sageli filmi parimaks.

 

Kõike seda arvesse võttes pole ime, et "Tulnukast" on praeguseks vändatud kümmekond järjefilmi, takkaotsa ka mõned raamatud ja mängud. Minu jaoks ei küündi originaali tasemele neist ükski.

 

Siiski avastasin hiljuti mängu "Alien: isolation", mis kaugele maha ei jää. Kõikidest moodustistest, mida "Tulnuka" põhjal on välja pritsitud, on see mäng minu kogemusel lähim asi originaalile.

 

"Alien: isolation" ei ole suurepärane mäng. Selle peamiseks puuduseks on vaimuvaene lugu.

 

Loo kontseptsioon ja isegi sissejuhatav osa on parasjagu huvitavad. Edasi takerdub see aga nõmedatesse tagasilangemistesse. Mänguaja pikendamiseks näeb lugu korduvalt ette, et kui oled peaaegu mõne oma eesmärgi saavutanud, juhtub viimasel hetkel midagi, mis plaani ära rikub. Kasutada sellist nõksu ühe korra pole patt, aga "Alien: isolationis" juhtub seda nii sageli, et õud asendub varsti huumoriga. Kui ennast sellest mustrist lõpuks läbi närida, annab mäng tasuks emotsioonivaese  ja tuima ripplõpuga video.

Ometi ei ole "Alien: isolation" halb mäng. Sellel on kolm märkimisväärset tugevust.

Esiteks on peategelase häälnäitlejanna teinud suurepärast tööd. Olgu selleks parasjagu kurbus, ahastus või hirm, millal iganes mängu minategelane emotsionaalsemalt sõna võttis, kandis tema hääl need emotsioonid tõesti minu hinge.

 

Teiseks pole ma mänginud teist märulipõhist mängu, kus peksukottidest vaenlaste hordi asemel peab suure osa mängust seisma vastamisi üheainsa hirmutava koletisega, keda pole võimalik tappa ja kes mängijat levelist levelisse armutult taga ajab. Kahjuks lõhub mäng oma täiuslikkuse ise ära ja paiskab vahepeal ikkagi vastasteks kamalaga androide. Selle asemel, et mõelda välja uusi mängumehhaanikaid, et tulnuka eest põgenemise valemisse midagi värskendavat lisada, muudetakse ära lihtsalt see, kelle eest peita ja põgeneda tuleb. Tulnukas ise ja seeläbi kogu mäng oleks olnud psühholoogiliselt hirmutavam, kui Creative Assembly oleks läinud asjaga lõpuni välja ja ehitanud terve mängu üheainsa monstroosse tulnuka ümber.

 

Kolmandaks ja peamiseks teeb mängu unikaalseks originaalsele Tulnukale tõetruuks jäämine. Isegi kui sellega kaasneb tänapäeva mõistes veider 70ndatest pärit visioon tulevikust, kus tehnoloogia on ühtpidi futuristlik, aga põhineb samas analoogseadmetel ja vanade modemitena klõgisevatel kahevärvilistel arvutitel. Isegi filmi heliriba on sobivalt mängu üle kantud.

 

Seega kui "Tulnukas" on film, mida Sa näinud ei ole, siis soovitan seda vaadata. Kasvõi silmaringi laiendamiseks. Kui "Tulnukas" on film, mida nägid viimati rohkem kui kümme aastat tagasi, soovitan seda vaadata uue pilguga. Ja kui film Sulle meeldis, siis on päris hea šanss, et jääd rahule ka mänguga "Alien: isolation".

Hinnang filmile: väga hea

Hinnang videomängule: hea

Lõplik.png