Tahad rohkem teada?

TUTVU STUUDIOGA

BarHiid Stuudios on midagi uut igal kuul

TELLI TEAVITUSED

 

Arvustus filmile:

"Wind River"

"Wind River", Taylor Sheridan (2017)

 

August, 2017

Hollywood teeb umbes kümmet erinevat filmi, kus tegelased ja asukoht võivad vahetuda, aga sisu jääb tegelikult samaks. Aeg-ajalt kaldub mõni õige pisut tavapärasest retseptist kõrvale, mille peale kisendatakse enneolematult originaalsest sisust. "Wind River" (edaspidi "Tuulejõe", sest eesti keel on tuus) on nende kümne filmi harvem nähtud üheteistkümnes vend, kes jälgib küll oma kindlat mustrit, aga ilmub kinolinale piisavalt harva, et värskust säilitada.

 

Nimelt on "Tuulejõe" mõrvamüsteeriumi ümber tiirlev põnevik. Lugu räägib Tuulejõe indiaanlaste reservaadis tapetud noorest neiust või õigemini kohaliku konstaabli, vintske jahimehe ja kaugelt saabunud rohelise föderaalagendi ühistest pingutustest tüdruku surma põhjustes selgust saada. See võib kõlada märulifilmi valemina, aga "Tuulejõe" ei ole märul. Relvi välgutatakse kogu filmi jooksul vaid üksikutel kordadel.

 

Pannes ritta filmis aset leidvad sündmused, ei ole lugu ise keeruline ega ka eriline, aga just see jätab ruumi keskenduda ohvri ja peategelaste isikutele - sellele kuidas nad maailma näevad, sündmusi tõlgendavad ja mida läbi elavad. "Tuulejõe" ei ole mõrvamüsteerium tõelises mõttes, sest vaatajale ei anta võimalust ära arvata, kes võiks süüdlane olla. Pahalase isikut tutvustatakse esimest korda alles pärast seda, kui tema süü on selgeks saanud, ehk filmi lõpus. See pole etterääkimine, sest "Tuulejõe" ei üritagi panna vaatajat müsteeriumit lahendama, vaid hoopis kaasa elama tegelastele endile ja nende katsumusele. Õnneks ilmutab film selles haruldast meisterlikkust.

 

"Tuulejõe" peategelased on huvitavad. Peategelased mõjuvad oma isikuvigade ja päriselulise käitumisega tõeliste inimestena, mida üritab kohati rikkuda ainult Jeremy Renneri mängitud jahimees, kes jõuab vahepeal ohtlikult lähedale Hollywoodi kangelaskujule, kuid ei ületa siiski imaluse piiri ja jääb suutmatusega oma isiklikku elu korda seada usutava persooni piiridesse.

 

See, mida kõige rohkem "Tuulejõe" juures nautisin, oli filmi neo noir miljöö - kõledad lumeväljad, aukartustäratavalt elutühjad mäed, karge halastamatu tuul, saatjaks sellega täpselt sobituv muusika. "Lumi ja vaikus on kõik, mis meil on," kirjeldab üks tegelane kohalikke olusid. Keskkond, kus lugu aset leiab on nii sügavalt loo sisse põimitud, et lihtsam oleks välja vahetada mis tahes tegelased, kui koht, kus lugu aset leiab. Ma ei salli, kui filmi juhivad depressiivse olemusega rusuvalt vaiksed tegelased, kuid armastan, kui sedasama teeb sündmustiku keskkond. "Tuulejõe" tegelased on teravad, aga nende ümbrus õiget sorti masendav.

 

Veel üks filmi tugev külg on hästi üles ehitatud põnevus. Pingestatud olukorrad ei ole üle võlli keeratud ja kahe jalaga maa peal lähenemine lubas kergesti peale tulla tundel, nagu oleksin ise osaline. Viis, kuidas olukorrad eskaleeruvad ja tegelased sündmustele reageerivad mõjus tõesena. Seda vähemalt teatud piirini, sest märulistseenid, nii vähe kui neid oli, olid visuaalselt vahvad, kuid sisu ja füüsika seisukohast totrad.

 

Mul on kiusatus anda filmile maksimumpunktid. "Tuulejõe" sisu või õigemini selle sisu esitus oli lummav ning heas mõttes häiriv. Selle sündmused jäid mind kummitama. Karm piirkond ja visad hinged, kes seda koduks pidasid, panevad linnapoisi end tõelise pehmona tundma. Kahjuks olid tulistamistseenide eemalehüpe üldisest tõsiseltvõetavusest ja üpris must-valge lõpplahendus häirivaks puudujäägiks läbinisti nauditavast kogemusest.

 

Hinnang: väga hea

Lõplik.png